Üha enam räägitakse õppimisest kui elukestvast protsessist, mida mõjutavad inimesed meie ümber, tehnoloogia ja püüdlused ühise eesmärgi nimel. Oluline on siinkohal nii ajaline kui ka materiaalne ressurss. Kasutatakse üksteise tuge ning tehnoloogiapärast õpetamist ning õppimist. Et saada selgust, mida tähendavad hariduses mustrikeeled ja mis on võrgustatud õpe, otsustasin seekord võtta lugemiseks õppejõu soovitatud artiklitest Goodyear, P. (2005) artikli.
Sissejuhatus
Artikli sissejuhatuses toob autor välja, et antud artiklis käsitletakse uudset viisi hariduskonstruktsiooni käsitlusel ja ülesehitusel. Selleks kasutatakse võrgustatud õppe konteksti kõrghariduses.
Peamiseks teemaks selles artiklis on hariduskorralduse olemuse selgitamine võrgustikuõppe jaoks.
Haridusdisain kui praktikate kogum, mis on seotud õppimist toetavate funktsioonidega. See eristab disaini praktikast, mille käigus need kujutlused muudetakse tegelikuks õppimise toetuseks (materjalid, ülesannete spetsifikatsioonid, vahendid jne). Keskendutatakse praktikale, mitte teooriale.
Artikli autor toob välja, et akadeemilisel personalil on suur nõudlus abi järele õppetöö kavandamisel – kohandatavate, taaskasutatavate ideede, mitte kindlate, valmis pakendatud lahenduste järele.
Oodatakse ajaefektiivseid meetodeid eduka õppimise toetamiseks.
Võrgustikuõpe
Foto tasuta pildipangast Unsplash
Artikli autor määratleb võrgustikuõpet järgmiselt: õppimine, kus IKT-d kasutatakse ühenduste edendamiseks ühe õppija ja teiste õppijate vahel; õppijate ja juhendajate vahel; õpikogukonna ja selle õpperessursside vahel.
Inimese ja inimese vaheline suhtlus arvutipõhise kommunikatsiooni ehk CMC kaudu on võrgustunud õppimise oluline osa. Võrgustikuõpe ei pea ilmtingimata olema kaugõpe, vaid võivad olla ka silmast-silma kohtumised. Oluline on sidusus. Aja jooksul võivad erinevate rollide jaotus muutuda.
Autor sõnastab, et võrgustikuõppe pedagoogika rõhutab loomulikku õppimise võimalikku kasu, mis tuleneb koostööst teistega – olgu selleks siis veebipõhine arutelu, argumenteerimine, rühmapõhine uurimine, õpipoisiõpe, kogukondlik tegevus või muud ühistöö vormid.
Edukas võrguõpe sõltub olulisel määral hästi suunatud jõupingutustest kavandamise ajal – heade õppeülesannete kavandamine, hea juurdepääsu tagamine töökindlale ja sobivale tehnoloogiale ning kaasaaitamine sõbraliku õpikultuuri loomisele. Õppekorralduse tähtsuse tunnustamine on viinud raamatute ja muude vahendite koostamiseni, mis on mõeldud õpetaja disainhariduse toetamiseks.
Haridusdisaini kontseptsiooni väljatöötamine
Haridustehnoloogia valdkonnas on haridusdisainialaseid kogemusi kogunenud märkimisväärne kogus, kuid võrgustikõppe valdkonnas on kogemusi veel piiratud kogus. Pigem on selle valdkonna juhtivad autorid kaldunud paigutama haridusdisaini probleemi kas laiaulatusliku pedagoogika ja filosoofia või konkreetsete pedagoogiliste meetodite tasandile.
Pedagoogiline raamistik on seotud struktuur, milles saab luua hierarhilisi suhteid:
• pedagoogiline filosoofia (kuidas me arvame, et inimesed õpivad,
millest teadmised koosnevad, kuidas me arvame, et inimesi tuleks
kohelda jne),
• kõrgetasemeline pedagoogika (laiaulatuslikud lähenemisviisid, nagu
probleemipõhine õpe, kognitiivne õpipoisiõpe, koostööl põhinev
teadmiste loomine),
• pedagoogiline strateegia (nt veebipõhise arutelu kasutamine) ja
• pedagoogiline taktika (üksikasjalikud meetodid, mida me
kasutame õpilastele ülesannete püstitamiseks, nende osalemise
julgustamiseks, juhendamise ja tagasiside andmiseks jne)
- Pedagoogiline filosoofia
See pedagoogilise raamistiku struktuur sisaldab tihti eelarvamusi, kuidas õppimine toimub ja kuidas peaks inimest kohtlema õppimise protsessis.
Ei ole ebatavaline, et mõned meeskonnaliikmed usuvad, et õppijad on kehvad organiseerima ennast ja õpivad kõige paremini, kui neile antakse teavet väikestes kogustes, samas kui teised meeskonnaliikmed soovivad edendada aktiivset, õpilaste juhitud õppimist.
Need uskumused peaks üle vaatama ning analüüsima, missugused neist on tõesed ja missugused mitte niiväga.
- Kõrgetasemeline pedagoogika
See kiht on seotud filosoofiliste seisukohtade konkreetse rakendamisega uue hariduskeskkonna loomise kontekstis. Kui keegi kasutab kognitiivse õpipoisiõppe lähenemisviisi konkreetses hariduskeskkonnas, siis on ta jõudnud kõrgetasemelise pedagoogika valdkonda.
Kõrgetasemeline pedagoogika ei sisalda otseseid ettekirjutusi tegevusteks, kuid seab mõned võimalikud tegevusvormid esiplaanile ja teised tagaplaanile.
- Pedagoogiline strateegia
Pedagoogiline strateegia on otseselt seotud tegevusega. Strateegia on etteulatuva eesmärgi saavutamiseks koostatud tegevuskava. Strateegia erineb taktikast, mis on konkreetne plaan mingi tegevuse läbiviimiseks.
Strateegia elluviimine võib toimuda kindlaks määratud tegevuskava alusel. Samas võib strateegiat selguda ka jooksvalt, vastavalt hetke olukorrale kohanedes, et püsida seatud eesmärgi saavutamise teel vaatamata väliste olude muutumisele.
Õpetaja ülesanne on pedagoogiliselt strateegiliselt õpilast ülekavaldada, sammu võrra ees olla.
Kuid õppevõrgustiku vaatleme siiski kui kommunikatsiooni õpetaja ja õpilase vahel. Artikli autori arvamus on , et võrgustikuõppe kontekstis toetame me harva filosoofiaid, mis teevad õppijast meie malemängu malendi. Seega peame strateegia all silmas midagi avatumat, koostöövõimelisemat ja võrdsemat. Selle peamine eesmärk on kommunikatiivne – see toetab tegevuste ja kavatsuste jada.
- Pedagoogiline taktika
Pedagoogilise strateegia ja taktika vahe on ainult nende mõõtmetes.
Taktika on üksikasjalikud käigud, mille kaudu strateegia teostatakse. Võib küll juhtuda, et strateegia määrab taktika, kuid seda mitte alati. Taktika võib sisaldada koordineerimis- ja kommunikatsioonifunktsioone ning intuitiivne tegevus võib muuta selle millekski refleksioonilisemaks, eneseteadlikumaks ja arutatavamaks.
Pedagoogilise raamistiku sisemine struktuur
Eelmainitud neli pedagoogilise raamistiku elementi ei pea olema alati seotud, võib esineda lahtine seotus. Üks kiht ei pruugi viia järgmiseni.
Seega on raske väita, et pedagoogilise raamistiku ühes kihis tehtud valikute tagajärjed mõjutavad selgelt ja täpselt tegevust teises kihis. Tegemist ei ole deduktiivse või kergesti automatiseeritava protsessiga. Lisaks sellele sunnivad meid välised jõud (näiteks kvaliteedi tagamise ülevaated) oma tegevust ja intuitsiooni ratsionaalselt põhjendama: sidususele omistatakse suurt tähtsust. Koostöö kursusemeeskonnas ning õppijate ja õpetajate vahel sõltub vastastikusest mõistetavusest – meie kavatsused ja tegevused peavad olema piisavalt sidusad, et neid mõistetaks.
Hariduslik keskkond
Õpikeskkonna peamine omadus on, et see on sobiva suurusega, et seda kavandada ja hallata. Hariduskeskkond kujutab endast ülesannete, tegevuste, keskkonna ja inimeste kokkulangemist. Ülesannete ja tegevuste eristamine on vajalik kahe teguri tõttu: nn konstruktivistlike lähenemisviiside tugevneva mõju tõttu õppimisele ja õppija juhitud õppimise kõrge väärtuse tõttu.
Hariduse kujundamine: ülesanded, keskkond ja organisatsioonilised vormid
Haridusdisain hõlmab kolme liiki ülesannete kogumit:
- Esimene on seotud heade õppeülesannete kavandamisega. Õppeülesanne on õppija tegevuse kirjeldus.
- Teine tööliik on õpikeskkonna kujundamine ja haldamine. Oluline on see, et õppimist piirab tugevalt õpikeskkond. Haridusdisaini mõte on tagada paindlikum juurdepääs õppimisvõimalustele, millega kaasneks õpikeskkonna asjakohasuse ümberkujundamine.
- Kolmas tööliik keskendub sotsiaalsele ja füüsilisele keskkonnale.
Õppetegevus
Pedagoogid seavad ülesandeid ja ootavad selle lahendamist õpilaste poolt. Õpilased lahendavad ülesandeid. Kui me tahame, et õppijad võtaksid rohkem vastutust, siis peavad nad ise ülesandeid ka tõlgendama, mitte ootama pedagoogide etteantud samme.
Ülesanne, tegevus ja õpikeskkond
Ülesande ja tegevuse seaduspärasuste eristamise aktsepteerimisest tuleneb, et me
peaksime kujundama õpikeskkonda nii, et see sobiks pigem tegevusega kui ülesandega.
Väljaspool haridusvaldkonda on tarkvarasüsteemid üles ehitatud nii, et me teame, kuidas inimesed tööd teevad, mitte nägemus sellest, kuidas nad peaksid seda tegema. Tarkvara peaks olema üles ehitatud nii, et see lähtuks tegelikust tegevusest.
Artikli autori peamine väide, et see aitab eraldada ja seostada abstraktset ja konkreetset, üldist ja konkreetset, uskumusi ja tegelikkust. See on haridusliku kujundamise probleemistiku kujutamise viis, mis aitab kirjeldada ja parandada haridusliku kujundamise praktikat.
Õppijate tegeliku tegevuse mõistmine on hea disaini nurgakivi.
Harisdusdisain praktikas
Haridusdisain on valdkond, kus kohtuvad disaini-ja haridusprintsiibid, leides rakendust haridustegelikkuses, püüeldes tasakaalustatud jätkusuutlikkuse poole.
See on voolav protsess, mis hõlmab pedagoogilisi vaatepunkte ja kujunduse detaile. See tähendab, et õppedisainiga tegeleva õpetaja käsutuses olevaid ressursse on
a) raske omavahel seostada ja
b) raske leida seoses konkreetse pedagoogilise raamistikuga.
Lisaks sellele
c) on ebatavaline leida näiteid ja mudeleid, mis on koostatud nii, et need hõlmaksid ja destilleeriksid uuringutel põhinevate teadmiste praktilisi tagajärgi, või
d) sobiksid mugavalt disainipraktika iteratiivse iseloomuga.
HARIDUS + DISAIN + JÄTKUSUUTLIKKUS = HARIDUSDISAIN
Disainimustrid ja mustrikeeled
Disainimustrite ja mustrikeelte algsed ideed pärinevad arhitekt ja disainiteoreetiku Christopher Alexanderi kirjutistest arhitektuuri ja linnaplaneerimise kohta. Alexanderi eesmärk oli demokratiseerida arhitektuuri ja linnaplaneerimist, pakkudes kontseptuaalseid vahendeid, mida tavalised inimesed saaksid kasutada oma keskkonna (ümber)kujundamisel.
Artikli autori arvates on Ch. Alexander saavutanud õige tasakaalu ranguse ja ettekirjutuste vahel – ta pakub kasulikke juhiseid, piiramata seejuures loovust ja andes kasulikke suuniseid projekteerimiseks. Tema lähenemisviis toetab disainivõimu nihkumist tehnikaspetsialistidelt neile, kes elavad haridusruumides – õpetajatele ja õppijatele.
Disainimustrit on hakanud kasutama ka tarkvaratehnikud.
Foto tasuta pildipangast Unsplash
Disainimustritel on mitmeid omadusi, mis koos annavad neile potentsiaali olla kasulik viis kogemuste jagamiseks võrgustikuõppe valdkonnas.
Muster on lahendus mingis kontekstis korduvale probleemile.
Alexanderi enda sõnul kirjeldab mustrit kui probleemi, mis esineb meie keskkonnas ikka ja jälle. Selle probleemi lahenduse tuuma selgitab ta nii, et seda lahendust saab kasutada miljon korda, ilma et seda kunagi kaks korda samamoodi teha.
Mustrite kasutamist võib seega vaadelda kui viisi, kuidas on ühendatud ühelt poolt filosoofia, väärtuste, teooria, empiiriliste tõendite ja kogemuste ning teiselt poolt disaini praktiliste probleemide vahel.
Suurim muster pedagoogikas oleks kursus või õppeprogramm. Selle siseselt toimuvad arutelud rühmades.
Arutelurühmad on kõige tavalisem viis tegevuse korraldamiseks võrgustunud õpikeskkondades. Arutelu struktureerimise ulatus ja struktuuri valik on võtmetähtsusega, mis määrab, kui edukalt arutelu osalejate õppimist edendab.
Joonis 1. Arutelu mustrikeel
Mustrite keelt võrgustikuõppe jaoks on vaja kindlasti veel täiendada, kuid esialgse nägemuse annab artikli autor meile edasi. Samuti selgitas antud artikkel võrgustatud õppe ning disainimustrite tähendust minu jaoks.
Mulle avaldab muljet, et tehnoloogias kasutatakse mustrite keelt, mida mina seostasin tegelikult kunstiga. Aga ühendades tehnoloogia, pedagoogika ja filosoofia, saame tulemuseks laiapõhjalise ja eduka õppimisvõimaluse.
Foto tasuta pildipangast Unsplash
Kasutatud kirjandus
Goodyear, P. (2005). Educational design and networked learning: Patterns, pattern languages and design practice. Australasian Journal of Educational Technology, 21(1), 82–101. https://doi.org/10.14742/ajet.1344
Haridusdisaini Keskus (2022, 28. oktoober). Haridusdisaini mõiste http://hdk.ee/
Strateegia olemus ja mõiste (2022, 28. oktoober). Wikipedia. https://et.wikipedia.org/wiki/Strateegia
Haridustehnoloogia 2022 